Aili Vint: Loovus äratab varjatud võimed

Tuntud meremaalija Aili Vint on kümme aastat koolitanud loovuse kursustel ärimehi, tippjuhte ja väikeettevõtjaid, et asjalikke inimesi äratada rutiinist. “Ka tegudeinimene peab aeg-ajalt tegema midagi sellist, mis ta hinge sügavalt puudutab,” ütleb kunstnik ise.
Eestis ei ole teist nii merele pühendunud kunstnikku kui meremaalija Aili Vint. Tema maalides segunevad meeleline tundlikkus ja unistuslikud nägemused.
Kuidas püüda lõuendile mere haaramatust?
Vastused on Aili Vindi töödes: “Musta mere rannalaine” (Kadriorus Eesti Vabariigi presidendi töökabinetis), “Madal meri”, “Kivine meri”, “Tasane meri” jpt.
Ta on maalikunstnik, kes suudab värvide kaudu edasi anda mere tundeseisundeid tasasest tormini, kes on oma tööde eest saanud Konrad Mäe medali, kelle töid leidub muuseumides ja erakogudes üle maailma.
Aili Vint on liikunud läbi elu otsekui salapärane daam mustas kübaras, figureerides sel kujul ka teiste kunstnike töödes.
Tegelikus elus pole Aili sugugi nii salapärane…
Vastupidi! Juba aastaid püüab ta selles kalgilt kiirustavas maailmas panna inimesi uuesti tundma oma tundeid. Ja mis peamine – läbi tundemaailma ergutada nende varjatud loomisvõimet. Tema loovuskoolitusi on pakkunud Euromanagement Institute ja EBS Juhtimiskoolituse Keskus.
AILI VINT, kas teie loovuskoolitused äriinimestele ja tippjuhtidele on pannud neid ka paremini raha teenima? Kasumit saama?

“Raha iseenesest on nagu impotent – isegi väga suur summa ei tee ilma loovuseta mitte midagi,” on öelnud saksa kunstnik Joseph Beuys, kes juba eelmise sajandi algul unistas kõrgkoolist, kus õppejõududeks on ka kunstnikud, kes aitaksid tulevastele ärimeestele, poliitikutele, tippjuhtidele ja õpetajatele avada loovuse tasandid.
Tõepoolest, minu kursustel käinud inimeste seas leidub neid, kes on hiljem oma ärisid mitmekordistanud, ja neid, kes on peresuhted korda saanud. Ilma loovuseta tekib nii tööl kui ka kodus stampmõtlemine. Ei pääse rutiinist ka suured tegijad, tippjuhid – mõistagi omal tasemel.
Mida te oma koolitustes inimestele õpetate?

Midagi ei õpeta. Ei saa ju kogu aeg tarkust sisse ahmida, vahepeal tuleb õppijatel lasta ka välja hingata. Inimesele on tarkuse kogumise kõrvale vaja ehedaid kogemusi ja hinge liigutavaid elamusi. Tundesähvatusi, suitsu ja särtsu, isegi müristamist. Seda ma tahaksin küll õpetada, kuidas tekitada loov meeleolu.
Loovusekoolis peavad emotsioonid ja tunded möllama – äärmusest äärmusesse. Ja spontaanselt maalides saabki vaid suurt tunnet kasutada.
Loovuskoolitus on piltlikult nagu päikesesoojast külma vette sukeldumine. Aga kas merest tulles olete, kas või üks kord kahetsenud, et külmas vees ujumas käisite?… Mitte kunagi!
Kuidas suudate nii väikese ajaga panna inimesed nii suure huviga maalima?

Me kasutame siin meelemõistust – nii meelt kui mõistust kordamööda, nagu käies oma mõlemat jalga
Kõik inimesed on nii kohutavalt andekad, et paneb minul kui professionaalsel kunstnikul suu vett jooksma ja alalõpmata imestama: kuidas nad küll julgevad puhta valge paberilehe kohe värviliseks teha!
Ülevas meeleolus on kõik võimalik. Oma pildid valmivad nagu hõrgult lõhnavad soojad saiad. Ja avaldavad mõju ka vaatajatele, sest on tehtud ausa südamega.
Mida siis koolituses sündinud kunstnikuhing tippjuhiga teeb?
Koolituses saab tippjuhist õige pea lustakas ja rõõmsameelne laps, kes ennastunustavalt maalib ja maalib, nina peas värvine ja silmades säramas päike. Kui vaim peal on, siis ka öösel – nagu tõeline kunstnik.

Mulle tuleb praegu meelde, kuidas ühes TV-saates Robert Lepikson anus Peep Vainu, et mainekas koolitaja õpetaks teda puhkama. Kujutage nüüd ette gruppi töönarkomaane pahtlite ja värvidega ennastunustavalt neile ette antud seinu värviliseks maalimas. Milline puhkus, härra Lepikson!

Olete koos lastekodulastega maalinud põnevaks kunstitööks ka Haiba lastekodu mänguruumi
See oli paar aastat tagasi, kui helistas Haiba lastekodu juhataja. Ta kurtis, et lapsed on krobelised seinad ära sodinud ja neid ei saa enam puhtaks. Et järsku värviks need ära.
Minule tuli kohe peale tuttav lapsepõlve igatsus – tahtsin väiksena hirmsasti seinu värviliseks maalida, aga muudkui keelati. “Muidugi maalime!”
Ma otsustasin, et kui juba, siis las võtavad asjast osa kõik lapsed. Alustasid kõige pisemad, et nad saaksid õigel ajal lõunauinakule. Hiljem kasvataja rääkis, et üks tüdruk äiutanud ennast seekord magama, ümisedes: “Punane – orants, sinine – orants.”
Üks pisike kolmeaastane tumm tüdruk oli nagu tulesäde – ta ei jõudnud kuidagi ära oodata, kuni värve pahtlilabidale pigistasin. Muudkui sikutas mind varrukast. Aga pahtli­labidas oli tema jaoks liiga suur.
Lähenesime justkui natuke salaja kahekesi koos seinale, et suure mõnuga seda määrida. Ma aitasin tal teha esimest liigutust – säuhti!
Kui meeletu sahmakas värvi heledale seinale lendas, ahmis tumm tüdrukuke imestusest õhku ja jooksis minema – teisi lapsi kutsuma, et näidata, millega ta hakkama on saanud.
Laste maalitud seinad on tõeliselt suur kunstiteos. Müstiliselt ilus. Kindlasti sellepärast, et lapsed olid maalides õnnelikud.
Mäletan oma lapsepõlvest, kui ühel peaaegu juba suvesoojal päeval ütles klassijuhataja, et olite täna tublid ja nüüd lähme metsa. Mets algas otse koolimaja tagant ja me kuulsime lahtisest klassitoa aknast, kuidas kägu kukub. “Otsime selle käo üles!” ütles õpetaja.
Jooksime metsas laiali. Jõudsin kraavi juurde, mille kallastel ergas sammal, ja mis ma nägin – seal pikutas meie koolidirektor, ülikond seljas, lips ees, valge krae välkumas, ise uneledes taevasse vaatamas ja… kukkus nagu kägu.
Mind märgates viipas ta mind enda juurde ja siis kukkusime koos ja ma rõõmustasin, et maailm ei olegi nii palju igavaid täiskasvanuid täis.
Ma kasutan seda, mind tookord hingepõhjani liigutanud elamust kui kustutuskummi, millega saan halvad situatsioonid hoobilt maha kustutada.
Kui juhtub, et mõnel ei ole tundetuju koolituses kaasa mängida, siis räägin selle loo
Mul ongi unistus teha laste ja lapsevanemate koolitus koos, äratada nad ühiselt üksteisest hoolimisele, et nad õpiksid ausalt ja loomulikult tundma ja oma tundeid väljendama.
Mida teie kursused on inimestele andnud?

Lõpuks ometi saab ta olla lihtsalt Mina Ise – see, kes ta tavaliselt justkui ei tohiks enam olla
Koolituselt tagasi ei pöördu nad enam sellistena, nagu nad enne olid. Tagasipöördumine on nende jaoks nüüd olukord, nagu astuksid nad sisse vanast tuttavast uksest, aga põnevasse võõrasse ruumi – uude puhtasse võimalusse. Inimene saab tagasi seni talle täiesti müstilise ja kaugena tundunud loomiskunsti meele.
Ning endalegi märkamatult on ta üles leidnud oma kuuenda meele – kunstimeele. Edasi elavad nad värvilist elu
Kuidas loovuskoolitus mõjus?
INDREK PRANTS (ärimees): Koolitusi on olnud üksjagu, kuid nende suunitlus on olnud teine – need on püüdlused sulle midagi uut õpetada. See kursus aga püüdis sulle õpetada sind ennast…
HEIDI KAKKO (audiitor): Ma pole ennast ühegi varasema koolituse lõppedes nii vabana tundnud – just mitte motiveeritu ja hirmsasti teotahtliku, aga sisemiselt rahuliku ja vabana. Võib-olla isegi õnnelikuna.
Lapsega tuleksin ka, isegi emaga tuleksin – vanadelgi on lapsepõlve ja seal kogetut meelde tuletades võimalus õnnelik olla.
ANNE VAASA (apteeker): Usun, et mitte ainult minul ei ole nüüd kergem teistega suhelda, vaid ka teistel oma igapäevaelus on kergem minuga suhelda.
MART ALTVEE (pangajuht): Need kaks ja pool päeva – või oli see kaks nädalat? – oli küll üks suurimaid väljalülitusi pärast ülikooli lõpetamist. Orav rattas lasti korraks puurist välja. Esialgu hüppas siia-sinna, uudistas ja kargas. Siis rahunes pisut ja ei tahagi enam puuri tagasi minna.
ENE SARAP (raamatukoguhoidja): Loovuskoolitus on tegelikult palju enamat. Suurim väärtus vast on see, et inimesed hakkavadki ennast tundma parema, andekama ja võimekamana. Lausa uskumatu (neile, kes pole Aili koolis käinud!) võib tunduda võimalus, et igas inimeses peitub kunstnik.
INDREK SÜTT (müügimees): Helistasin koju ja teatasin, et maalisin merepildi. Nad arvasid, et olen pilves ja ajan segast. Tõesti, ma ise ka poleks iial arvanud, et sellega hakkama saan. Naine on kodus alati nurisenud, et miks ma temaga ei räägi, mõtlen piinavaid töömõtteid. Nüüd lähen koju ja las ta kuulab mind!
Silja Lättemäe
Maaleht 06.04.2006