Enesehävitustuli kontorilaua all

Riina Luik
Postimees 19.01.2005
Töö intensiivsus kasvab peadpööritavalt, nõudes meilt jäägitut pühendumist. Mis aga juhtub, kui me selle tempoga kaasa ei jaksa minna?
Maailm muutub aina kiiremas tempos. Organisatsioonid, kus me töötame, võtavad selle tempo konkurentsis püsimise nimel iseenesestmõistetavalt omaks ja meie töötajatena püüame samaga toime tulla. Võtame end veelgi rohkem kokku, pingutame ja anname endast päevast päeva maksimumi. Nii kulutamegi end aina rohkem, kuni saabub päev, mil me ei suuda enam midagi. Mitte midagi.
"See on läbipõlemine," ütlevad asjatundjad. Rootsis elav ja Londonis teadustööd tegev arst ja konsultant Mart Jürisoo tegeleb juba aastaid läbipõlemissündroomi uurimisega. Kevadel ilmus tema sulest raamat "Burnout", mis võtab kokku tema aastatepikkused kogemused.
Läbipõlemisest räägitakse palju, kuid mis see õigupoolest on?
Läbipõlemine on kompleksne häire, mille tunnusteks võivad olla suur väsimus, kurnatus, tohutult negatiivne suhtumine kõigesse ümbritsevasse. Samuti jõudluse langus, mis võib esineda isegi sel määral, et te ei jaksa enam voodist tõusta. Või siis tunnete, et olete kaotanud tahtmise teiste inimeste vastu huvi tunda.
Kas iga pikemat aega kestev pinge võib viia läbipõlemiseni?
Ei, paljud inimesed küll kogevad samu asju, kuid ei põle siiski päriselt läbi.
Mida spetsialist esmalt küsib, kui tekib kahtlus, et asjad on halvad?
Kõigepealt küsitakse sümptomite kohta: kas olete füüsiliselt väsinud, kas esineb pea-selja-kõhuvalusid, mida varem pole olnud.
Nii et kui peaaegu iga päev on peavalu ja füüsiline väsimus on ülemäära suur, siis...
Jah, kuid see on vaid üks komponent. Nagu ka raskused magamajäämisega või liiga varane ärkamine ja pidev tunne, et te pole välja puhanud. Teine asi, millele tuleks tähelepanu pöörata, on mentaalsed sümptomid: näiteks kontsentratsioonihäired, pidev hajameelsus, unustamine.
Ka see, kui unustasin kohtumise või apteegist rohtu osta?
Just täpselt! Kuid mitte ainult – lisaks see, kui olete ilma nähtava põhjuseta murelik või ärevuses. Kuna väsimus võib olla ka sotsiaalne, siis avaldub see selles, et te ei jaksa teistega koos olla ja hakkate isegi sõpradest eemale hoidma.
See on õigupoolest paradoksaalne, sest just koosviibimine teistega, sõprus- ja muud suhted aitavad läbipõlemisprotsessist edukalt väljuda. Raskemini tulevad sellega toime inimesed, kellel ei ole lähedasi toeks. Lõpuks saabub eksistentsiaalne väsimus: kui ei näe enam elul mingit mõtet.
Tundub, et depressioonil ja läbipõlemisel polegi mingit vahet.
Suurim vahe on see, et depressioon võib olla ilma nähtava põhjuseta, läbipõlemisel on enamasti siiski selge tagapõhi. Tihti on see seotud tööga, kuigi moodsamad uurijad räägivad üha rohkem, et see ei pruugi olla ainult töö, vaid ka mingi sotsiaalne situatsioon.
Äkki toote mõne näite.
Näiteks kui on ebaselge, kuidas hakkab arenema kooselu partneriga, või on teil liiga palju informatsiooni (infostress), või käivad kõikvõimalikud kohustused (oma vanemad, lapsed jne) üle jõu.
Või hoopis tunnete, et teil on ressurssidest puudus: ei jagu aega ja raha tundub pidevalt vähe olevat. Aga muidugi, lisaks välistele asjaoludele, nagu töö ja sotsiaalne olukord, on tähtis osa ka isiksusel. Mitte kõik inimesed ei põle läbi, vaid just teatud tüüpi inimesed.
Kes kalduvad kergemini läbi põlema?
Üks inimene püüab raskustega kokku puutudes puhata, teine aga leiab, et peab hoopis rohkem töötama. Nii reageerivad kõrge saavutusvajadusega inimesed.
Samuti nartsislik isiksus – inimene, kes püüab kogu aeg ära teenida teiste kiitust ja peab selleks pidevalt näitama, kui tubli ta on. Kolmas grupp on nn A-tüüpi inimesed, kes on väga toimekad, kärsitud ja vihastavad kergesti. Neljas tüüp aga on suurenenud kontrollivajadusega inimesed, kes püüavad kõike kogu aeg kontrolli all hoida.
Kui levinud on tänapäeval läbipõlemissündroom?
Väga levinud, eriti näiteks Rootsis ja Norras.
Niisiis on see Põhjamaade probleem?
Võib-olla tõesti.
Põhjus võib olla ju ka kultuuri-listes erinevustes?
Usun samuti, et luterlik, õieti kalvinistlik suhtumine töösse mängib siin samuti oma osa – töö teeb õndsaks, lõbu on paha.
Miks läbipõlemist aina rohkem ette tuleb?
Tehnika- ja inforevolutsioon, kliendid on nõudlikumad ja omanikud ka. Eestis lisaks veel kõik need muutused, mis viimasel 13 aastal aset on leidnud.
Enne raamatu ilmumist käisite Eestis ja intervjueerisite paljusid inimesi. Mida see näitas?
Eesti noortel näib stressi olevat üllatavalt palju, ehk rohkemgi kui eakamatel. See on reality shock – kui inimesed tulevad ülikoolist oma ideaalide ja lootustega, kohtudes maailmaga, millega kohtumiseks nad pole valmis.
Tööle asudes selgub, et see, mis ülikoolis sai tunni ajaga selgeks, võtab organisatsioonis aega aasta.
Paljud organisatsioonid on nn vahukommi-taolised, difuussed, neis on palju ebamäärast Nii juhid kui ka nende soovid ja kogu organisatsiooni struktuur on nii segased, et pole võimalik aru saada, kuidas seal käituda. Samas on nad aga väga komplekssed ja seal toimetulekuks on vaja palju oskusi, tunda tehnoloogiat, millele lisandub palju stressiallikaid.