Ettevõtlikku vaimu ergutab inimestega rääkimine

Kui Eestis räägitakse ettevõtlikkuse arendamisest, tuleb jutuks enamasti poliitiline ja seadusandlik keskkond. Maksustamine, äriühingute registreerimine, kinnisvara ostmise nüansid ja muu seesugune.
Need kõik on olulised ka USAs. Kuid mulle näib, et siin on midagi õhus, mis avab inimeste mõtlemise ja paneb nad tundma, et ka neist võib saada ettevõtja. Ja see miski on ameeriklaste avatus ja valmisolek inimestega suhelda.
USAs luuakse kohutavalt kiiresti kontakte. Ma ei pea siin üldse silmas professionaalseid lobiste ja muid kontaktihaisid, kelle töö ongi kohtumistel käia ja tähtsatele inimestele ligi ujuda. Ma räägin täiesti tavalistest inimestest.
Poes käies kuuled omanike elulugusid
Võtame näiteks sellise lihtsa asja nagu poes käimine. Eestis teed sa oma ostud ära ja lased jalga. Sa ei räägi millestki muust kui ainult hädapärasest – hindadest, suurustest ja muust praktilisest. USAs on asi hoopis teine. Kui ehk suured kaubamajad välja arvata, siis tähendab kunstigaleriisse, lille­kauplusse või kingapoodi sisenemine ka sotsiaalset üritust, inimestega suhtlemist.
Kuhu iganes ma ka ei läheks, leian ma ennast kuulamas lugusid sellest, kuidas äri läheb, kes on kaupluse kliendid ja mis on selle ettevõtja probleemid. Muidugi, ma esitan ikka küsimusi ka. Aga mulle tundub, et enamik mu vestluskaaslastest räägib niigi sellise innuga, nagu poleks nad nädal aega kellegagi oma mõtteid jagada saanud. Paar kuud tagasi sisenesin Baltimore’i linnas mänguasjapoodi, et osta kingitus oma last ootavale sõbrannale, keda nüüd võib õnnitleda emaks saamise puhul.
Ma leidsin sealt suurepärase puust musta-valgekirju ratastel koerakese, mida võib nöörist tõmmata ja mis sikutamise peale armsalt saba liputab.
Seejuures sain ma aga vaadata ka kaupluse omaniku hinge­põhja: noor kena mees pidas kauplust kahasse naisega, kes parasjagu hoidis kodus lapsi. Mänguasjad müüsid kenasti, aga kahjuks kimbutas kaupluseomanikke hull konkurent samalt tänavalt, kes nende kohta laimujutte levitas.
Ülevaate kohalikest seadustest sain ka: mees oli kirjutanud firma naise nimele, et saada mingit vähemustele mõeldud toetust, aga selle tõestamisega oli mingi jama. Ja me saime tükk aega rääkida sellest, kas selline erandite tegemine ettevõtlust soodustab või mitte.
30 aastat lillepoodi suurlinna südames
Mõned nädalad tagasi kõndisin sisse lillepoodi, et mind aidanud saatkonnatöötajale potilill osta. Kena keskealine daam leti taga küsis, kas tahaksin oma väljavalitud taime savipotti ümber istutada. Olin pakkumisest natuke üllatunud ja ütlesin seda talle ka.
Vastuseks oli igati põhjalik ja südamlik lugu sellest, kuidas daami abikaasa poe 30 aastat tagasi asutas ja kuidas väikesed klientidele mõeldud pakkumised, nagu ümberistutamine ja lillemulla kaalu järgi müümine, selle suurlinna südames asuva oaasi nii eriliseks tegid.
Kuhu iganes ma ka sisse ei astu, igal pool kuulen inimeste lugusid. Kusjuures kõigis neis jutuajamistes ei ole ma peaaegu kunagi maininud seda, et olen ajakirjanik ja tahan nende jutukesi oma kirjutistes kasutada – mis ainult teeks nad veelgi aktiivsemaks. Kus oleksin ma Eestis selliseid lugusid kuulnud? Ja kus juhtub Eestis seda, et sinu juurde tuleb oma elu rõõmudest ja vaevadest rääkima omanik ise? Pean tunnistama, et mina ei ole neid eriti leti taga kliente tervitamas näinud.
See võib tunduda asjasse­puutumatu – inimeste edulookesed, neist võib ju ka ajakirjast lugeda? Kuid ma väidan, et USAs rajanevad ärisidemed ja ka kogu ärikultuur suuresti sellistel kohtumistel.
Esiteks leiavad omanikud endale niimoodi kliente, kes on alati valmis tagasi tulema. Usalduslik vestlus on eduka kliendisuhte alus. Kui mul on võimalus, lähen nendesse paikadesse hea meelega tagasi, sest ma tean, et nad on head inimesed.
Teiseks aitab see mõlemal poolel lihtsasti sidemeid leida. Iga ettevõte sõltub teistest: paadisadam vajab häid remondimehi, kunstigalerii otsib koostööd raamimistöökojaga, kirjastus rõõmustab võimaluse üle sõlmida kontakte tuntud kirjanikuga. Sellised näost näkku kohtumised osutuvad hindamatuks, ma olen seda näinud.
Mis oleks, kui ka mina asutaksin firma?
Ning kolmandaks – mis on minu meelest kõige olulisem – see avatud suhtlemine toidab üldisemat ärikultuuri, ettevõtlikku vaimu. Rääkides restoranide, poodide, hotellide ja muude ettevõtete omanikega nende edust ja eksimustest, hakkad paratamatult mõtlema – mis oleks, kui ka mina teeksin oma ettevõtte? Nemad alustasid nullist ja said hakkama.
Minu meelest on see üks olulisemaid asju, mida Ameerika ühiskond õpetab: ettevõtlus võib olla igameheüritus ning kogemused on selleks, et neid hirmu tundmata jagada
Kertu Ruus
Äripäev 14.06.2005