Pügmeede seitse õppetundi tõhusaks meeskonnatööks

Manfred Kets De Vries
Saldo 20.05.2004
Kesk-Aafrika vihmametsades pügmee kogukonnas elanud Euroopa hinnatumaid juhtimisgurusid Manfred Kets De Vries näitab, mida on läänelikel organisatsioonidel sealsest kultuurist meeskonnatöö osas õppida.
Tõhusat meeskonnatööd peetakse tulemuslike organisatsioonide üheks tuumikväärtuseks. Ettevõtetes, mis on püsivalt näidanud häid tulemusi, on meeskonnatöö kesksel kohal.
Kuigi loosungeid nagu “meeskonnatöö”, “kvaliteet”, “austus indiviidi vastu” ja “kliendile orienteeritus” võib kuulda enamikus firmadest, muutuvad need sageli lihtsalt klišeedeks.
Väljendada soovi olla meeskonnale orienteeritud ettevõte on ülimalt lihtne ja populaarne, selle soovi tegelik täideviimine aga äärmiselt raske. Paljudel firmadel, kellega olen uurimistöö käigus kokku puutunud, on käia veel pikk tee, et reaalselt saavutada orienteeritus meeskonnatööle. Antropoloogide uurimistööde põhjal näib aga, et pügmeedel on see õnnestunud. Nende suhtumine meeskonnatöösse aitab neil rühma ühiseid pingutusi õõnestavate protsessidega paremini hakkama saada, kui seda suudab enamik äris tegutsevatest meeskondadest. Paljusid pügmeede igapäevatavasid võib seada efektiivse käitumise eeskujuks.
1. õppetund: rühmaliikmed austavad ja usaldavad üksteist
Arvestades metsaelus ette tulevaid raskusi, sõltub ellujäämine suurel määral vastastikusest toetusest. Sageli on toidupoolisest kitsas käes ning jahipidamise võivad näiteks kiskjad ja maod ohtlikuks muuta. Praktiliselt iga päev puututakse kokku mitmesuguste ohtudega, millest ülesaamisel mängivad usaldus ja vastastikune toetus suurt rolli. On väga oluline, et iga rühmaliikme peale saaks loota ja toetuda. Kui on loodud usalduslik õhkkond, hakkavad paljud asjad iseenesest laabuma nii vihmametsas kui ka läänelikus äriettevõttes. Usaldus on vastumürgiks reeglite ja ettekirjutuste vohamisele.
Usaldusel põhinevas kogukonnas peetakse üksteisest lugu ning osatakse hinnata erinevusi. Ja nagu tulemuslike meeskondade pooldajad on aru saanud, võib mitmekesisus olla ka konkurentsieeliseks. Pügmeed teavad, kuidas rakendada väikese grupi erinevate osakeste energiat hästitoimiva terviku heaks. Samuti on nad suhetes ja rollides väga paindlikud; jäika käitumist peaaegu ei esine.
Heale meeskonnatööle omane vastastikune lugupidamine iseloomustab pügmeede kogukonnas ka meeste ja naiste vahelisi suhteid. Erinevalt teistest Aafrika põlisrahvastest ei kohtle pügmeed naisi diskrimineerivalt, vaid kahe soo vahelised suhted on kantud võrdsuse põhimõttest. Soorolli paindlikkus on kujunenud normiks. Näiteks pole pügmeede keeles sõnadel sugu. Abikaasad teevad väga paljudes valdkondades koostööd ning kunagi ei sunnita teist tegema midagi vastu tema tahtmist.
Kui mitte arvestada oda ja vibuga jahipidamist, on ainult ühele soole määratud tegevusi väga vähe. Naised on töörühmades olulised partnerid. Nende panus toidu hankimisel on märkimisväärne ning nad osalevad aktiivselt toidu jagamisel. Nii mehed kui naised käivad püüniseid panemas, enamasti koos.
Kui mehed leiavad metsas jahikäigul juhuslikult seeni ja pähkleid, siis neid ka korjatakse, samuti kogutakse ühiselt lõkkepuid, käiakse vett toomas, tehakse süüa, pestakse pesu ja kasitakse lapsi. Naised osalevad olulisemates aruteludes ning teevad vajadusel ka raskemat füüsilist pingutust nõudvaid töid.
Jutu moraal seisneb selles, et kui tahame panna meeskonnatöö ladusalt toimima, peame soodustama usalduse ja vastastikuse lugupidamise tekkimist rühma liikmete vahel. Kui see ei õnnestu, siis ei aita ka muud tõhusa meeskonnatöö juurutamiseks tehtavad ponnistused.
Paraku ei teki usaldus silmapilkselt. See on nagu õrn lilleke, mis ei hakka õitsema kohe, kui seeme on potti pandud. Usaldus tekib lihtsamini, kui iga rühma liige on juba lapsepõlvest selle alused kaasa saanud ning kui usalduslikkuse arendamine on olulisel kohal iga isiksuse põhiolemuses. Usaldust võib kasvatada ka äriettevõtetes. Juhid, kes täidavad antud lubadusi ja ei karista halbade uudiste toojaid, on usaldusliku kultuuri tekkimist soodustava käitumismustri heaks näiteks.
2. õppetund: rühmaliikmed hoiavad ja toetavad üksteist
Üheks usalduse ja lugupidamise otseseks tulemiks on meeskonnaliikmete vastastikune toetus. Iga rühma liikmed peaksid kindlalt teadma, et nad võivad üksteisele loota. Vastastikuse toetuse valemi üheks oluliseks komponendiks on iga inimese eneseaustuse hoidmine.
Võtame selle selgitamisel jälle lähtepunktiks pügmeede kogukonna käitumise. Vaatamata vastastikusele toetusele meeste ja naiste vahelistes suhetes, esineb siiski ka perekonnatülisid. Tülide lõpetamiseks ei kasutata kunagi füüsilist vägivalda ega rõhutata meeste kui tugevama poole õigust, vaid enamasti lahendatakse need dialoogi, meditatsiooni või naljatlemise teel, vahel ka laagrist ajutiselt lahkudes või näiteks konflikti ümber kujundades. Üldiselt on naised oma rahulolematuse väljendamisel meestest otsekohesemad. On üsna tavaline, et naised hakkavad pahameele avaldamiseks ühist eluaset maha lammutama. (Kuna naised on pahatihti osavamad ehitajad, siis peetakse hütte, kus pügmeed elavad, üldiselt naiste omandiks.)
Vaatleme üht peretüli, kus naine hakkas oma rahulolematuse märgiks sihikindlalt hüti katuselehti ära kiskuma. Kui tavaliselt peatab mees leppimise märgiks naise poole tegevuse pealt, siis antud juhul tundus mees üsna kangekaelne ega näinud vähimatki vaeva, et sekkuda. Seega ei jäänud ka naisel muud üle kui lammutustööd jätkata. Lõpuks oli onnike lehtedest paljaks kisutud, mispeale mees märkis, et öösel saab seal erakordselt külm olema. Kuna naine tundis, et abikaasa pole reageerinud viisil, mis oleks riiule lõpu teinud, ei näinud ta muud võimalust kui jätkata. Kõhklevalt hakkas ta hütti püsti hoidvast sõrestikust tokke välja tõmbama.
Siis hakkas see juba häirima teisi laagrielanikke, kes olid tüli algusest peale jälginud. Riid oli selgelt arenenud liiga kaugele; vastastikuse hoolimise piirid olid ületatud. Naine oli pisarates ja mees sama õnnetu, sest naisest ilma jääda oli viimane, mida ta soovis. Nüüd oli küsimus selles, kuidas lahendada olukord nii, et säiliks mõlema eneseaustus ja kumbki ei jääks häbisse.
Õnneks turgatas mehele pähe mõte, kuidas ebameeldivast olukorrast välja tulla. Ta lavastas ümber kogu konfliktsituatsiooni. Mees mainis naisele, et tokke pole vaja maast välja kiskuda, kuna ainult lehed olid tolmused. Ehkki alguses hämmingus, taipas naine kiiresti, mis mehel plaanis on, ja palus tal aidata lehed oja juurde kanda. Seal püüdsid mõlemad teha näo, et nad pesevad onni katnud lehti; seejärel viisid nad lehed tagasi. Naine hakkas rõõmsalt lehti tagasi sõrestikule panema, mees võttis vibu ja nooled ning läks metsa pidurooga jahtima. Mees oli pingeid leevendanud, püüdes näidata, et naine ei kiskunud onnilt lehti maha mitte tüli tõttu, vaid kuna need olid määrdunud. Kuigi laagrielanikud said aru, mis oli tegelik põhjus, olid nad rahul, et tüli läbi sai. Et näidata oma solidaarsust ja toetust, võtsid mõned naised ka oma onnidelt lehti ja pesid neid ojas, nagu oleks see igati tavapärane protseduur.
See vahejuhtum toob välja tähtsa joone tõhusalt töötavates meeskondades. Tuleb tunnistada, et konfliktsituatsioonid on paratamatud, kuna selline on osa inimloomusest. Konfliktide pealetungil on aga oluline see, et iga rühmaliige tahab teisi toetada, hoida ja kaitsta. Tõhusalt toimivate meeskondade liikmed näevad palju vaeva, et lahendada erimeelsused ja säilitada samal ajal iga üksikisiku enesest lugupidamine. Kui see on võimalik, kujundatakse konfliktsituatsioon ümber koostööd toetavaks. Rühmaliikmete mõtteviisis on teadmine, et kõigil on võimalik anda oma panus edasiviiva tulemuse nimel. Selline vastastikuse toetuse ja hoidmise õhkkond otsekui seob rühmaliikmeid omavahel ja aitab rasketel aegadel ellu jääda.
3. õppetund: rühmaliikmed kasutavad avatud dialoogi ja kommunikatsiooni
Pügmeede rühmakultuuris on iga üksikisiku aktiivsel osalemisel oluline roll. Igaühelt oodatakse ja nõutakse tema osaluspanust. Pügmeede võimukuulekus on minimaalne. Mitte kellelgi pole õigust sundida teisi tegema midagi vastu nende tahtmist. Pole olemas võimukuristikku erinevate rühmaliikmete vahel. Igaühel on rühma mõjutavates olulistes otsustes oma sõna öelda. Konfliktide konstruktiivne lahendamine on normiks ja seetõttu saavad paljud probleemid eraviisiliselt summutatud. Kuigi eelkõige üritatakse kokkuleppele jõuda omal jõul, on igaühel õigus ka teisi kaasata.
Näiteks kui abikaasad omavahel tülitsevad, siis piisab sellest, kui üks pool tõstab pisut häält: kuna hütid asuvad lähestikku, saab ta oma sõbrad ja sugulased appi kutsuda. Teine pool teeb sama ja peatselt on kogu laager asjasse segatud ning tüli leiab kiiresti lahenduse. Pügmeed ei jäta riiutuld tuha alla hõõguma. Konflikt lahendatakse kohe, kui see on tekkinud, et viia miinimumini halbade tunnete tekkimist; probleemidele vaadatakse julgelt näkku, mitte ei lükata neid kõrvale.
Mitmed pügmeede vaidluste lahendamise tehnikad sobivad hästi ka töörühmades rakendamiseks. Naljatamine ja naer on levinud meetodid; huumor aitab inimestel üle saada stressist ja pingest, mis käivad paratamatult rühmatöö juurde. Konfliktide unustamisele aitab kaasa igasugune meelelahutus.
Nn emotsionaalne juhtimine mängib samuti konfliktide lahendamisel tähtsat rolli. Pügmeed ei karda oma emotsioone välja näidata ning see teeb kokkuleppele jõudmise märkimisväärselt lihtsamaks. Õigupoolest tõotab vaikus pügmeede laagris väga tõenäoliselt peatseid probleeme. Pikemas perspektiivis aitab kõigi rühmaliikmete soov tundeid välja näidata vähendada enesesse sulgumist ja viib siiramale suhtlemisele.
Juhul kui mingid pakilised teemad vajavad lahendamist, on abi nende lahtirääkimisest; avatud dialoog ja vaba suhtlemine on olulised komponendid meeskonnatöö tõhusamaks muutmisel. Nagu võime väita pügmeede kogukonna näite varal, jagavad hästi toimivate meeskondade liikmed oma ideid vabalt ja vaimustunult; kõik osalejad tunnevad ennast mugavalt, avaldades julgelt nii poolt- kui ka vastuarvamusi. Nendele kriteeriumidele vastavad meeskonnad on ideaalseks vahendiks probleemide loomingulisel lahendamisel.
Avameelsus ja puhtsüdamlikkus on samuti oluliseks võtmeks mõjusa rühmatöö saavutamisel. Jagatud, avatud ja täpne informatsioon on hästi toimivate meeskondade puhul normiks. Kriitilisi arvustusi vaadatakse kui võimalust edasi areneda ja need ei too endaga vaenulikku kaitsereaktsiooni. Veel enam, rühmaliikmed õpivad oma egokahjustusi minimeerima, keskendades kriitilised kommentaarid ideede, mitte neid esitanud inimeste suunas. Lisaks väldivad tulemuslikud meeskonnad nii palju kui võimalik koostööd lõhustavat käitumist, mille näiteks on kuulujutud või tagarääkimine.
4. õppetund: rühmaliikmed tegutsevad ühise eesmärgi nimel
Pügmeedel on tugevasti arenenud kogukondlik vastutustunne. Koostöö on nende kogukonna võtmesõna. Pügmeed on metsarahvas ja mets pakub neile kõike eluks vajalikku. Kuid selleks, et metsa külluslikke ande oma tarbeks ära kasutada, peavad nad tegutsema ühiste eesmärkide nimel.
Jahipidamine toidu hankimise eesmärgil on üks peamisi väljakutseid pügmeede populatsiooni olelusvõitluses. Muidugi võib iga pügmee võtta oma vibu ja proovida isepäi mõnd lindu või väiksemat looma küttida ning sageli seda ka tehakse. Samas on kõige tõhusamaks liha hankimise viisiks siiski kollektiivne jahipidamine - üheskoos suuremate saakloomade püünistesse ajamine. Seda pole kuidagi võimalik üksi teha; üksik kütt lihtsalt ei suuda katta piisavalt suurt ala, et saaki püünisesse ajada. Selline hädavajalik koostegutsemine on seega nii meeste, naiste kui ka laste ühine huvi ja eesmärk. Tavaliselt ajavad naised ja lapsed looma püünisesse, samas kui mehed ootavad püüniste taga ja tapavad looma, kui see on võrku langenud. Teinekord jälle on ajajateks mehed ja hoopis naised teevad tapatöö. Liha jagatakse võrdselt kõigi osalejate vahel.
Nagu pügmeede hulgas nii poleks ka ettevõtetes meeskonnatöö efektiivne ilma ühiselt kokkulepitud sihtideta. Selleks et panna rühmaliikmed mõistma sihti ja selle saavutamiseks vajalikku fookust, tuleb rühma eesmärgid ja tegevusmetodoloogia selgelt välja öelda. Kui siht jääb häguseks või on halvasti defineeritud, ei teki meeskonnal piisavalt motivatsiooni ja soovi selle saavutamisse panustada. On oluline, et püstitatud eesmärgid oleksid realistlikud, kuid samas need peavad innustama rühmaliikmeid end pingutama. Kui plaanid suudetakse teostada, annab see rühmaliikmetele põhjust tunda uhkust ja rahulolu.
Koos selge arusaamisega liikumise suunast peab välja tooma ka mõned ühiselt kokkulepitud kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed näitajad, mis aitavad rühmaliikmetel oma püüdluste tulemusi hinnata. Sellised eesmärgistatud näitajad on kui teedekaart, mis aitab meil paremini orienteeruda ja tekitab samas huvi edasi liikuda.
5. õppetund: rühmaliikmete ühised väärtused ja tõekspidamised
Eesmärkide tajumisega on tihedalt seotud rühma kultuur, selle ühised väärtused ja tõekspidamised. Kuna viimased määravad ära käitumist suunavad hoiakud ja normid, mängivad need omamoodi sotsiaalse kontrolli mehhanismi rolli. Need on otsekui liimiks, millega rühma liikmeid omavahel siduda. Seepärast on ühiste väärtuste ja tõekspidamiste omaksvõtmine rühma liikmete poolt organisatsiooni eesmärkide saavutamisel äärmiselt oluline.
Kuigi esmapilgul võib tunduda, et pügmeede elu on muretu ja hooletu, on see mulje petlik. Näilise korratuse maski all peitub tegelikult kindel korrapärasus. Kuidagi ei saa alahinnata informaalsete süsteemide tähtsust. Kõikidele laagris elavatele pügmeedele antakse juba varasest lapseeast peale põlvest põlve suusõnaliselt edasi normiks kujunenud käitumisreegleid. Väärtused ja tõekspidamised on nende reeglite alusbaasiks; need panevad selle väikese kogukonna toimima.
Selleks et aru saada kogukonna kultuuri tekkimisest, peame lähemalt vaatlema varajasi mustreid kogukonna liikmeks kujunemisel. Mõlemad pügmee-vanemad aitavad lapsel omaks võtta üldsuse tunnustatud sotsiaalseid ootusi hoiakute ja käitumise kohta ning aitavad neil mõista käitumisreegleid. Vanemad annavad lastele edasi aastatuhandete jooksul kogunenud kollektiivse tarkuse, nad otsekui tilgutavad lastesse pügmeede kogukonna iidset õpetust.
Et kindlustada oma pärandit sobiliku käitumisega, kasutatakse ka kiitust ja karistust. Kuid kõige raskemate süütegude korral ei võta teised rühmaliikmed omal initsiatiivil midagi ette, sest oodatakse, et üleloomulikud jõud määraksid ise karistuse. Kui kergemate üleastumiste puhul leiab aset rühmaarutelu, kus süüdlane peab oma teguviisi põhjendama või lubama, et taoline käitumine ei kordu, siis raskemate juhtumite korral saavad need osaks pügmeede traditsionaalsest rituaalist molimo’st. Rituaalis osalejad võivad avalikult näidata oma leppimatust üleastumisega, näiteks rünnates mänguliselt patustaja hütti või teda ennast. Molimo mängib pügmeede traditsioonis tähtsat rolli ning kajastab rühma kollektiivset südametunnistust.
Ühine osasaamine, koostöö, sõltumatus ja autonoomia on pügmeede kogukonna põhiväärtused. Rahu säilitamist rühma liikmete seas peetakse samuti üksmeelselt väga oluliseks. Soov hoida rahu on vahel isegi suurem kui objektiivsus mingi konkreetse juhtumi plusside ja miinuste hindamisel. Näiteks võib tuua vahejuhtumi, kus pügmee noormees läks “ehale” naaberhütti, kus elas kena neiu. Varsti pärast hütti sisenemist viskas aga tüdruku vihane isa poisi välja - papa karjus ja möirgas ning pildus kutsumata külalist kivide ja toigastega. Sellise märuli peale ärkas üles kogu laager. Nagu selgus, polnud isa vihane mitte sellepärast, et poiss oli üritanud tema tütrega magada, vaid kuna poiss oli seda tehes roninud üle tema ja ta üles ajanud. See ei tahtnud kuidagi isa pähe mahtuda, sest iga korralik inimene oleks korraldanud kohtumise kusagil mujal.
Selle juhtumi puhul ei tulnud lahendus kiirelt. Ärev õhkkond hoidis kogu laagrit kaua üleval. Lõpuks ütles üks kogukonna vanematest tüdruku isale vastuvaidlemist mitte sallival toonil, et too teeb liiga palju lärmi ning et vanem tahab magada või muidu hakkab tal pea valutama. Kui see isa ei vaigistanud, tegi vanem märkuse, et oma käitumisega kutsub mees välja loodusjõudude meelepaha, mis võib nad metsas toiduta jätta. Kuigi isal oli õigus - sest noormehe käitumine oli sündsusetu -, käitus ta ise veel inetumalt, häirides oma kisaga kogu laagri öörahu ning peletades eemale saakloomad.
Toodud näide illustreerib ilmekalt sotsiaalse käitumise normide kohaldamist. Selle juhtumi põhjal võime näha, kuidas üks norm tõrjub teise välja ning kuidas kõik toetavad sobivaks peetavat käitumist. Selle võrdlemisi primitiivse kogukonna õppetund on see, et iga organisatsioon või väiksem töörühm peab oma liikmetele arusaadavalt selgeks tegema oma tuumikväärtused ja tõekspidamised. Soovitav ja mittesoovitav sotsiaalne käitumine tuleb kõigepealt ära määratleda ning siis kindlustada selle juurutamist lugude ja traditsioonide kaudu; viimased omakorda tugevdavad rühma identiteeti. Selleks et rühma ühtekuuluvust veelgi tugevdada, näevad edukad ettevõtted palju vaeva selliste töötajate valikul, kes tõenäoliselt võtaks omaks organisatsiooni põhiväärtused. Lisaks näevad need asutused palju vaeva, et ühendada oma uued liikmed tervikuks, aidates neil rühma tuumikväärtusi ja tõekspidamisi omaks võtta. Sellistes organisatsioonides on ka selgesti välja toodud sanktsioonid ühistest väärtustest ja normidest üleastujatele.
6. õppetund: rühma liikmed seavad ühised eesmärgid isiklikest kõrgemale
Pügmeed räägivad lugu, kus üks kehvast jahiõnnest nördinud kütt otsustas parema tulemuse saavutamiseks teistest eralduda ning oma püünise otse teiste omade ette paigaldada, et kinni püüda esimene lõksu aetav saakloom. Kahjuks ei õnnestunud tal õigel hetkel taanduda ning teised tabasid ta tõsiselt kuriteolt: seadmas oma isiklikke huve ettepoole kogukonna omadest.
Väikeses jahisalgas on ellujäämine võimalik ainult tänu heale koostööle ja kõiki hõlmavale kohustuste süsteemile, mille kaudu tagatakse muuhulgas ka see, et igaüks saaks oma osa päevasaagist. Antud juhtumi korral on selge, et see üksiküritaja rikkus kirjutamata reegleid ja mõtles eelkõige omaenda huvidele. Rühm karistas sellist taunitavat käitumist üleüldise häbistamise ja naeruvääristamisega. Isegi naised ja lapsed naersid tema üle ning keegi ei rääkinud temaga; ta sattus kõigi põlu alla. Pügmeede seas on kogukonnast välja tõukamine kui karistusmeetod võrdväärne meie üksikvangistusega. Siiski oli see pagendamine üksnes ajutine, sest pügmeed ei pea pikka viha. Väike kogukond ei saa endale lubada vajaliku jahikaaslase kauakestvat eemaletõrjumist.
See pügmeede kogukonna näide selgitab meile, et head meeskonnaliikmed tegutsevad teatud kindlate reeglite piirides. Nad mõistavad, millised on isiklikud ja millised rühma rollid. Nad kontrollivad oma egoistlikke kalduvusi ning allutavad oma isiklikud ambitsioonid rühma omadele.
Meeskonnatöö on huvitav ja tasakaalustav tegevus. See on osalusvorm, mis kujutab endast isiklike ja organisatsiooni vajaduste vastastikust tasakaalustamist ning mis saab õitseda ainult individuaalset vabadust ja loomingulisi võimalusi soodustavas ning organisatsiooni üldisi sihte koondavas õhkkonnas. Selleks et seda õrna tasakaalu leida, peab iga rühmaliige olema valmis tunnistama teatud piiranguid oma vabaduses.
7. õppetund: rühmaliikmed toetavad “hajutatud” juhtimist
Pügmeede puhul ei saa rääkida ühest kindlast liidrist. Erinevalt teistest Aafrika hõimudest pole pügmeedel piiramatut võimu omavaid “suuri pealikke” ega ametlikke juhtorganeid ning seetõttu on nende käitumine äärmiselt võrdsust hindav ja kõiki liikmeid kaasav. Pügmeed on tõenäoliselt üks kõige võrdsustunumaid inimühiskondi üldse. Pügmeede hulgas peetakse halvaks tooniks tõmmata enesele teiste tähelepanu. Oma oskustega kiitleja seab end teiste jämedate naljade märklauaks, mis on iseenesest väga tõhus vahend ühtlase võimutaseme saavutamiseks.
Kõikidele rühmaliikmetele antakse õigus osaleda otsuste tegemisel. Kui kellegi sõnale antakse rohkem kaalu, siis ainult seetõttu, et tal on mingi eriline oskus või suuremad teadmised. Igal pügmeede kogukonna liikmel on õigus teha märkus, kui tal tekib arvamus, et meeskondlikud jõupingutused on ohus. Selle tulemusena aktsepteerivad kõik rühmaliikmed ühiselt tehtud otsuseid ja võtavad need lihtsamini omaks.
Tundub, et pügmeed on leidnud, et juhtimine annab parimaid tulemusi siis, kui liidrid on jaotunud üle terve kogukonna ning kõik saavad otsuste tegemisel osaleda. Vaadates tulemuslike organisatsioonide telgitagustesse, võime leida sarnaste juhtimispõhimõtete tunnustamist. Edukate juhtide praktikas on rühmaliikmete täispanusega osalemise innustamiseks kindlal kohal soov jagada meeskonnaga ühiseid sihte. Tulemuslikud juhid väldivad iga hinna eest kõikvõimalikku salatsemist. Nad kohtlevad rühmaliikmeid lugupidavalt, ootavad tagasisidet ja esitavad küsimusi, juhivad tähelepanu probleemidele ning näitavad üles sallivust ja paindlikkust. Nad pakuvad juhendamist, aitavad kaasa püstitatud ülesannete saavutamisele ning kannavad hoolt, et tegevus oleks fokuseeritud eesmärgile. Nad õhutavad tagant dialoogi ja töötajate omavahelist suhtlemist ning annavad kõigile võimaluse osalemiseks, tagamaks kõikide erinevate vaatepunktide käsitlemist (ja nad hoiduvad avaldamast oma arvamust, et mitte teisi tahtmatult mõjutada). Nad kasutavad ära rühmaliikmete erinevused, kui need aitavad kaasa rühma üldisele heaolule. Nad jagavad kiitust ja tunnustust nii individuaalsetele kui ka meeskondlikele ponnistustele. Nad aktsepteerivad rühma õigust otsuste tegemisel ning aitavad pideva jälgimise abil rühmal õigel teel püsida. Selliselt tegutsedes loovad juhid arengut ja õppimist soodustava õhkkonna. Töö käigus ergutavad nad rühmaliikmeid hindama oma edusamme ja arengut.
Ellujäämine ei sõltu mitte ainult sise-, vaid ka väliskeskkonnast
Analüüsides neid pügmeede kogukonnalt saadud õppetunde, paistab, et rühmajuhtidel on täita oluline roll eduka meeskonnatöö katalüsaatoritena. Rühmajuhid - ja ka nende juhid - peavad paika panema raamid, milles meeskonnatöö annaks kõige paremaid tulemusi. Nad peavad looma õige õhustiku ja näitama isiklikku eeskuju. Käsul ja kontrollil põhinev paradigma tuleb kõrvale heita ning reeglid ja regulatsioon miinimumini viia.
Tööalase meeskonnajuhtimise kontekstis tuleks siiski ära tuua veel mõned hoiatussõnad. Ükskõik kui vabad käed me rühmaliikmetele anname, jääb siiski alles vajadus nii ülevalt poolt tulevate suuniste kui ka organisatsiooni prioriteetide selge väljatoomise järele. Samuti on oluline, et juhid looksid õhkkonna, mis innustab inimeste loomulikku avastamissoovi. Töötajad vajavad teatud mänguruumi, sest see õhutab loovust ja pakub uuendusi, ilma milleta organisatsioon stagneerub ja lõpuks hääbub. Et julgustada rühmaliikmeid riskima, peavad juhid olema valmis aeg-ajalt aktsepteerima ka ebaõnnestumisi, juhul kui nende taga olid head kavatsused.
Vahest ehk kõige mõjusam pügmeede kogukonnalt saadud õppetund on aga negatiivse loomuga. Viimastel aegadel on selle põlisrahva senine eluviis ohus, kuna nende elu keskmeks olevad vihmametsad on hävimas. Tänu metsadele on pügmeede unikaalne kultuur tekkinud ning nende elule värvika perspektiivi andnud. Kuniks vihmametsad säilivad, saavad ka pügmeed oma eluga hakkama. Kahjuks aga on teede ehitamine, istanduste rajamine ning teiste hõimude sissetung metsad kiirele hävimisele viinud, mis ühtlasi tähendab seda, et sama kiiresti on kadumas pügmeede senine elukeskkond. Kaasaegses põllumajanduslikus ja tööstuslikus ühiskonnas, mis pügmeede “vana maailma” ümbritseb, ei hinnata kahjuks nende oskusi ja teadmisi. Ainult vähestel pügmeedel on õnnestunud “uues maailmas” kohaneda.
Pügmeede viimaseks õppetunniks ongi see, et ellujäämine ei sõltu mitte ainult sise-, vaid ka väliskeskkonnast. Iga organisatsiooni oluliseks ülesandeks on sildade loomine olulisemate väliste huvigruppidega.
Nagu ütleb vanasõna: “Tark õpib teiste, rumal aga enda vigadest.” Pügmeedel jätkub ka tarkust, et õpetada teisi. Nende kogukonnalt õpitud tõhusa meeskonnatöö kogemuste rakendamine äriettevõtetes nõuab küll aega ja märkimisväärseid pingutusi, kuid seda peaksid tegema kõik tulemuslikkusele orienteeritud organisatsioonid.