Sõbrad päästavad läbipõlemisest

Harri Küünarpuu
Eesti Päevaleht 20.02.1996
Ameerika psühholoog H. J. Freudenberger leidis 1974. aastal, et kõigil psühhiaatriahaiglate kriisiosakondade töötajatel ilmnevad ühesugused haigusnähud. Termin the burn out syndrome ehk läbipõlemise sündroom levis välgukiirul ja sajad tuhanded tundsid endal Freudenbergeri haiguse tunnuseid.
Viimastel aastakümnetel on selgunud, et läbipõlemise sündroomi käes ei vaevle ainult psühhiaatrid, vaid muudegi erialade inimesed: advokaadid, vangivalvurid, hamba- ja teiste erialade arstid, raamatukogutöötajad, politseinikud, lasteaednikud, psühholoogid, meditsiiniõed jne. Eelkõige "põlevad läbi" inimesed, kes töötavad elualadel, mis eeldavad tihedat ja intensiivset emotsionaalset kontakti probleemsete inimestega (Maslachi ja Jacksoni määratlus).
Suurem osa uurimustest läbipõlemise sündroomi valdkonnas on tehtud õpetajatele tuginedes. Saadud tulemusi on edukalt kasutatud ka muude eelpool nimetatud erialade esindajatel tekkiva läbipõlemise seletamiseks. Nende aastate uurimustest on selgunud tõsiasi, et inimestega töötavate erialade esindajatel pole pääsu läbipõlemise sündroomist.
See võib ilmneda kas nõrgemal või tugevamal kujul, haiguse tugevus võib varieeruda aasta ja kogu karjääri vältel. Parim, mida teha saab, on kohaneda, õppida läbipõlemist ära tundma ja elamusi ohjes hoidma.
Maslach ja Jackson kirjeldavad läbipõlemist kui emotsionaalse kurnatuse nähtust, mis toob kaasa alaneva enesehinnangu enda kui õpetaja suhtes. Süvenedes laieneb madal enesehinnang ka isiklikele omadustele - see omakorda muudab kehvemaks töötulemused.
Läbipõleja alustab päeva vastumeelselt
Et pääseda emotsionaalsest kurnatusest, kujuneb läbipõleval õpetajal nähtus, mida nimetatakse depersonalisatsiooniks. See mehhanism peab kaitsma õpetajat ülemäärase emotsionaalse kurnatuse eest. Ta hakkab õpilastesse suhtuma kui tegevuse objektidesse, mitte kui inimestesse.
Kui kuulete õpetajat kõnelemas "kolmanda bee pidevast tunnikorra rikkujast", siis võib olla kindel, et tema üle on võimust saamas läbipõlemise sündroom. ühest küljest on depersonaliseerumine tõhus emotsionaalne kurnatuse eest kaitsja, kuid teisest küljest viib see kaitse ebasoovitavate tagajärgedeni: tundetuseni ja kalestumiseni. õpetajate puhul on sel eriti dramaatiline tagajärg, sest nende suhtumine kandub õpilaste kaudu edasi tulevastele põlvedele.
Läbipõlemine on alanud, kui te hommikul tõustes ei ole eelmise päeva probleemidest vabanenud ja uue tööpäeva alustamine on vastumeelne. Läbipõlejad ärrituvad kergesti ja pisimgi kriitika või märkus nende töö kohta viib neid endast välja. Kujuneb välja lootusetusetunne. Millelgi pole mõtet ja üldse, mis siin rabelda.
Läbipõlemise sügavamas staadiumis võib välja kujuneda depressioon. ühes uurimuses õpetajate kohta leiti, et enamus õpetajaid kannatas depressiivsete elamuste all (rohkem kui 80 protsenti neist polnud enne õpetajaks hakkamist midagi taolist kogenud).
Emotsionaalse kurnatusega kaasneb füüsiline kurnatus. Organismi vastupanuvõime alaneb, inimene hakkab sagedasti põdema külmetus- ja nakkushaigusi. Peale selle on tõenäoline psühhosomaatiliste haiguste sagenemine (südame- ja veresoonkonna haigused, kõrgvererõhutõbi, mao- ja kaksteistsõrmiku haavandid, lakkamatu peavalu ja unehäired). Harv pole spetsiifiliste allergiliste reaktsioonide teke, õpetajatel näiteks kriiditolmule. Võivad kaduda tööks vajalikud omadused, näiteks võib õpetajal hakata klassi ees hääl kähisema või kaduda hoopis. Võib tekkida nn kirjakramp, mis teeb võimatuks tahvlile kirjutamise või tööde parandamise. Emotsionaalselt kurnatu näeb tulevikku tumedates toonides, see mattub halli tüdimuseuttu.
Töö kaelast ära
Sageli eemaldub läbipõlenu töökaaslastest, sõpradest ja kodustest. Otsitakse üksindust, vaba aega veedetakse meelsamini pereliikmetest eraldi (mis tekitab uusi pingeid). Läbipõlenu püüab töö ruttu kaelast ära saada ning võtab nii väikese koormuse kui võimalik. Inimestega töötamise asemel hakkab ta täitma pabereid, sest klassipäevikud ja kasvatustöö aruanded peavad korras olema.
Läbipõlenute hulgas on palju mõnuainete tarvitajaid. Kohv, sigaretid, alkohol ja narkootikumid arvatakse olevat abiks haigusest vabanemisel. Kuid see tee ei vii välja läbipõlemise spiraalist, vaid aina edasi ja sügavamale. Nende ainete liigtarvitamine kulutab niigi vähest emotsionaalset energiat ja rikub veelgi kurnatud organismi. Samuti võõrdutakse üha enam nii neist, kelle jaoks töötatakse, kui neist, kes võiksid aidata.
Aitavad pere, sõbrad ja töökaaslased
Kui õpetajad üksteisesse tähelepanu ja austusega suhtuvad, on läbipõlemise tõenäosus väiksem. Sama oluline on kooli juhtkonna ja õpetajate side. Kui õpetajatele jäetakse arenguruumi ning otsustamisõigust, on õpetajad loovamad ja tervemad. Kui kooli õpetajaskond kohtub ka väljaspool kutsetööd, siis tervendab see kõiki - ka neid, keda läbipõlemine tugevasti on haaranud. Aitab ka mõistev perekond, kes lubab õpetajal kasvõi mõni tund omaette vaikida (sest töö on ju rääkimine) või kellega saab rääkida millestki muust kui tööst.
Sama tähtis on sõpruskond, kes soovitavalt koosneks teiste erialade esindajatest. Sõpradega ei peaks rääkima mitte jukude ja jaanide koerustükkidest, vaid tegema metsajooksu, mängima keeglit või korvpalli. Võib lihtsalt lobiseda, sest rääkimine on tõhus kaitsemehhanism.
Seega on põhjust järele mõelda, mida oma töös teisiti korraldada ja millest kõige enam puudust tuntakse. Kui te seda ise ei suuda, arutage olukorda kolleegiga, keda usaldate. Võib-olla oskab ta öelda, kuidas tema läbipõlemise sündroomist üle sai. Kui mitte, siis on teid juba kaks. Kui leiate kolmanda ja neljandagi saatusekaaslase, võite ette oma võidus kindlad olla.
Harri Küünarpuu on psühholoogiamagister.