Töö ja enesekehtestamine

Vahur Murutar, Karin Hango
Postimees 07.09.1996
Mitmed meie kliendid ja tuttavad on ajuti rääkinud, et töö juures ei meeldi neile miski (töövahendid on viletsad, mõni kolleeg saab kummalisi erisoodustusi, juhi otsused tunduvad veidravõitu, otsene ülemus ei lahenda probleeme või ei pea kokkulepetest kinni jne., jne.). Sellele vaatamata tundub töökoht sobivana ja lõplikult tülli minna pole vähimatki tahtmist. Enamgi veel - tahaks, et asjad laheneksid.
Sellises olukorras tahetaksegi psühholoogilt, sõbralt või kelleltki teiselt toetust, et valida
• kas hakata rahulolematust väljendama ja oma ideid välja pakkuma;
• või püüda kehvapoolse mängu juures head nägu teha ning probleemidesse süvenemata end võimalikult hästi tunda.
Ehk teisisõnu: kas hakata end tööl kehtestama või üritada üksnes kohaneda.
Mis on enesekehtestamine?
Igatahes mitte täiest kõrist kaaslase peale karjumine, kui hing lõplikult täis läheb.
Eestimaal peetakse paraku üllatavalt tihti agressiivset käitumist enesekehtestamiseks ja ei kujutata ettegi teistsuguseid võimalusi ennast maksma panna.
Rakenduspsühholoogias toimus aga juba umbes kakskümmend viis aastat tagasi suur murrang enesekehtestamise käsitlemisel. Tuntud California psühholoog Thomas Gordon (keda tuntakse eelkõige efektiivsustreeningu loojana) hakkas propageerima vaatekohta, et enese eest seismine saab laiemas plaanis edukas olla üksnes siis, kui arvestatakse ka teiste asjaosaliste huvisid. Kui ma konfliktses olukorras arvestan üksnes endaga ja surun teistele peale enda jaoks soodsa lahenduse, tekib neis väga tõenäoliselt (vähemalt alateadlik) pahameel ja kättemaksuhimu ja nad ei tegutse meeleldi minu lahenduse heaks. Kui ma aga enese vajadustest loobun, kasvab minus rahulolematus ja vaevalt et ma tegelen kõigest hingest iseendale liiga tegemisega.
Thomas Gordon väidabki, et inimsuhetes pole võimalik kestvalt võita teiste kaotuse hinnaga. Ebaõiglasena tunduv lahendus kahjustab suhteid ja toob seega kahju kõigile. Võita saab üksnes siis, kui kõik tunnevad end võitjana. Peame nn. võitja/võitja ideoloogiat üheks suurimaks murranguks selle sajandi inimesekäsitluses.
Enesekehtestamine pole teistele liiga tegemine ega enese allasurumine. See on enese eest seismine eesmärgiga jõuda kõigile sobiva lahenduseni. Kehtestaja alustab tavaliselt oma vajaduste või ootuste selgest sõnastamisest ning on seejärel valmis ka teisi ära kuulama ning nendega arvestama.
Kas ka tööl võib ennast kehtestada? Milleks see hea on?
Tõenäoliselt on meil kõigil vaid üks kordumatu elu ja suurema osa sellest veedame tööd tehes. Seega tasub oma tööelu korraldamisega vaeva näha küll. Arvame isegi, et igaühel pole mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus enese eest seista ja oma soove väljendada. Teised ei saa muidu kuigi täpselt teadagi, mida neist tahetakse.
Selge enesekehtestamise kõrval on küll ka teine viis oma tahtmisi saavutada. See on kaudne manipuleerimine, mille abil püütakse teist (ohkides, näomoonutusi tehes, eemale tõmbudes, õpetlikke lugusid vestes, umbmääraseid vihjeid tehes vm. viisil) provotseerida teatud moel käituma.
Kuna enese selge väljendamine tekitab sageli hirmu (nad ei armasta mind enam, mind jäetakse üksi, aetakse ära jne.), tundub manipuleerimine vahel mugavam. Kokkuvõttes kahjustab see aga kindlasti suhteid ja viib inimesi üksteisest eemale, sest olulised asjad jäävad selgeks rääkimata.
Kuidas siis ikkagi saada seda, mida ma tahan?
Vastus on lihtne: tuleks endale selgeks teha, mis see siis on, mida ma antud olukorras vajan, ja seda teistele võimalikult selgelt väljendada. Ning seejärel selgeks teha, millised vajadused on teistel asjaosalistel (neid kuulates, mitte oma peast välja mõeldes). Muide, üllatavalt palju inimesi, eriti manipuleerimisega harjunuid, vajavad oma vajaduste väljendamisel abi.
Niisiis:
• tea, mida sa tahad (räägi kõigepealt endale auk pähe);
• väljenda oma ootusi enese nimel (mina tahan, mulle ei meeldi jne.), mitte näägutamise või loengu või jutluse vormis;
• kuula tõepoolest ära, mida teine soovib, ja püüa koos temaga leida sobivaim lahendus;
• ole järjekindel, ära unusta oma vajadusi, kuid samas jää paindlikuks (alati on vajaduste rahuldamiseks mitmeid viise).
Kuidas öelda ei?
Oskusest ära öelda, oma piire panna, mitte kõige ja kõigiga kaasa minna algabki enesekehtestamine, oma elu teadlik korraldamine.
Paljud inimesed väidavad, et neil on raske ära öelda. Kaldume arvama, et vähemalt sama paljudel on raske tõeliselt nõus olla, jah öelda. Ja üks on teisega seotud: kui ma pole ülearustest asjadest loobunud, on mul peaaegu võimatu pühenduda olulisele.
Oleme kindlalt veendunud, et inimesel on õigus ära öelda, kui ettepanek ei tundu talle meeldiv, kasulik ja ohutu. Kõigi teiste elu ei ole nagunii võimalik elada. Muidugi ei poolda me ka kõige/kõigi vastu protesteerimist. Et aga võimalikult edukalt, ennast ja teisi kahjustamata ära öelda:
• tee endale selgeks, kas sinu vastus on EI või JAA ning millest see oleneb;
•kui sa oled otsustanud ära öelda, tee seda võimalikult selgelt ja mitte ülearu venitades (koera saba pole mõtet jupikaupa lühemaks raiuda);
• et see inimene, kellele sa ära ütled, endale ülearu haiget tegema ei hakkaks, põhjenda talle oma otsust ja tee selgeks, millistes piirides see kehtib (sa ei taha enne kooli lõpetamist töökoormust suurendada vmt.). Räägi talle lühidalt, millist kahju sa saaksid, kui nõustuksid. Kui ta väidab, et sinu kahju temasse ei puutu, on sul tõenäoliselt seda lihtsam enesele kindlaks jääda.
* * *
Nii palju enesekehtestamisest seekord. Julget pealehakkamist!
Kuu aja pärast kirjutame lähemalt, mis on manipuleerimine, kuidas sellele vastata ning mida saab teha teiste inimeste käitumise muutmiseks (nende «ümberkasvatamiseks»).
Paberi peal on kõik teadagi lihtsam kui elus.
Oma enesekehtestamisoskuste ülevaatamiseks ja edasiarendamiseks soovitame südamest enesekehtestamistreeningut.