Tülide lahendamiseks tuleb hoiakuid muuta

Noor naine on enda meelest oma erialal küllalt tubli - tal on kõrgharidus, ta on ennast välismaal täiendanud ja samal alal ka teises ettevõttes kätt proovinud.
Uues töökohas on tema otseseks ülemuseks meessoost keskastme juht. Kord, kui naine projekti tähtajaks valmis ei jõudnud, kuna lapsed olid haiged, hakkas juht avalikult õiendama, et mingite nõmedate naisteasjade pärast saab tema nüüd juhtkonna käest pähe. Naine kardab, et tema vigu hakatakse järjekindlalt seostama tema sooga, ming ta ei tea ka, kuidas edasi käituda. Ta kardab töökohta kaotada, kuna kasvatab üksi kaht last, aga ülemust kommentaarid ja vihjed on alandavad.
Sooline diskrimineerimine ja suhteid mõjutavad uskumused ja hoiakud naissoo kohta on eksisteerinud maailmas ilmselt niikaua, kui end mäletame. See, kas käsitleme seda hea või halvana või lihtsalt kui elu ühe tõsiasjana, sõltub meie baashoiakutest.
Hoiakute baasil tekkinud pingeid ja konflikte võib lahendada mitmeti. Näiteks võime juhtunut eitada, püüda unustada või pöörata naljaks. Sageli arvatakse, et kui probleemi piisavalt kaua ignoreerida, laheneb see iseenesest.
Esmalt on kasulik muuta oma hoiakut konflikti: ilma konfliktideta ei toimuks edasiliikumist, muutuseid ega arengut. Konfliktide oskuslik lahendamine ei tööta praktikas, kui mõttetasand seda ei toeta. Hoiakutele lisaks on vaja konfliktiga toimetulekuks uurida oma käitumist, objektiivsust, kombeid, empaatiavõimet, teadlikkust, valmidust ja vastutustunnet. Selleks on hea näiteks kirjutada ülesse oma kõik uskumused ja hoiakud nendes valdkondades, kus soovitakse eneses selgusele jõuda.
Näiteks kirjutas koolitusel üks naine oma hoiakutest meeste kohta nii: ...mehed on rumalad ja mõtlevad vaid üht- teadagi mida! Nende rumaluses polegi neid võimalik isegi mõista. Nad on lihtsalt suureks kasvanud poisslapsed, kelle mehetunnuste kasvule on pöördvõrdelises suhtes nende soov suuremate autode järele. Aga vahest on neid vaja appi aeda ja maja ehitama. Muus osas aga… ah, mis seal rääkida- kõik naised teavad ju seda!
Millisest baashoiakust see räägib ja kuidas mõjutab selline hoiak käitumist konfliktiolukorras?
Konfliktide lahendamise oskuse õppimine algab vanade reaktsioonide ja hoiakute muutmisest ja asendamisest kasulikega. Nii nagu makilintidelt on võimalik vanad lood kustutada ja uued peale salvestada, nii on ka inimeste puhul uute oskuste õppimisega. Keegi ei sünni madala enesehinnanguga ja kaotaja suhtumisega. Agressiivsus, jõhkrus või üleolev käitumine naissoo suhtes on enamjaolt õpitud, ja omandatud kasvatamise käigus. Samuti on õpitud enamik meie hoiakuid ja uskumusi. Lapsena me usume, mida meile nii meie endi kui kogu naissoo kohta räägitakse, sest lastel puudub võimalus ja oskus öeldut kontrollida ja analüüsida. Mõistes, et meie hoiakud ja käitumine on õpitud, saame aru, et meil on võimalik ümber õppida, asendamaks meie ebaefektiivsed hoiakud ja käitumismudelid kasulikega.
Sarnaste probleemide lahendamise väärmudelid töötavad eelnevalt õpitud käitumismudelite baasil. Näiteks oled sa noor naisspetsialist ja sinu meesülemus on su avalikult teiste ees läbi sõimanud, väljendades oma sooliselt diskrimineerivaid hoiakuid. Saadud tugeva emotsionaalse kogemuse põhjal võib näiteks juhtuda, et teed sellest üldistava või vale järelduse: kõik meesülemused on rumalad jõhkardid. Tuleb lihtsalt hambad kokku suruda ja vaikselt ära kannatada. Mul on siiski kodus väiksed lapsed ja ma ei saa endale lubada töökoha kaotamist. Eeltoodu mõjutab sinu käitumist ja mõtteid, mistõttu võid hakata ülemust vältima. Sinu suhtumisele võib sarnase käitumise kordumisel ajaga lisanduda veel pikantsemad ja globaalsemad järeldused, nagu näiteks, et kõik mehed on sead või et küll oleks hea elada üldse ilma meesteta.
Siit tekibki kinnine ring: minnes ülemusega järjekordselt vestlema, valmistad end ette kogemuse kordamiseks. Ning kui väga mingit käitumist või suhtumist tahetakse tõlgendada vastavalt väljakujunenud hoiakule, siis see põhjus ka leitakse. Kogemuse kordamine toetab eelnevaid üldistusi ja kinnistab valesid järeldusi, mis omakorda mõjutab ja kinnistab jällegi väärmõtlemist ja käitumist, tekitades nn „isetäituva ennustuse fenomeni“.
Näiteks meesülemust kohates võetakse igaks juhuks kaitsev või üleolev poos ja lausutakse “Noh, MEES, mis siis täna jälle viga, kas sulle ei meeldi minu sukad?“, misjärel vallanduvadki väärmudelile vastavad käitumisreaktsioonid.
Sellise käitumise tagajärjel võidakse kompenseerimiseks ette võtta ka nn ennetavaid rünnakuid ülemusele, provotseerida konflikte või saades kõrgemale ametikohale, hakatakse alluvaid kohtlema kujunenud arusaamade kohaselt. Üldistuste tegemine mõne (juhuslikult) kordunud kogemuse põhjal on sagedaseim väärkäitumise mudeli tekke ja kasutusele võtmise põhjus.
Esmalt tuleks sellises situatsioonis defineerida konflikti olemus ja soovitud eesmärk. Oletades, et erimeelsused on tekkinud soolisuse tasandil, on kasulik eneselt küsida:
§
miks see suhtumine mind ärritab?
§
mis on see, mida ma tegelikult oma ülemuselt ootan?
§
kuidas selline suhtumine mind (minu töösooritusi) mõjutab?
§
kuidas näeb välja kõige halvem ja kõige parem lahendus selles olukorras?
§
milline võib olla kompromissi tagajärg ja mida võib kaasa tuua konflikti mittelahendamine?
Defineerinud probleemi olemuse, tuleb järgmiseks sammuks ennast kehtesta. Enesekehtestamine ei ole agressiivne käitumine, vaid oma õiguste, vajaduste, tunnete ja soovide väljendamine selgelt, otse ja ausalt sobival viisil ja ajahetkel, arvestades ka teise osapoole vajadusi ja soove. Kehtestav sõnum ise võiks olla umbes selline: „Kui sa ütled, et minu pärast pead sa mingite nõmedate naiste-asjade pärast kannatama, siis see ärritab mind, kuna mulle tundub, et sa hindad minu tööpanust mitte tulemuste, vaid soo järgi.“ Olulise rõhutamiseks võid veel lisada: “ Mulle on oluline, et me saaksime sinuga töötada koos kui hästi toimiv meeskond ning et meie vahel valitseks vastastikune lugupidamine.“
Siinkohal ei tohiks karta suhete ajutist halvenemist. Kui sa sellises situatsioonis ei julge välja astuda oma õiguste kaitseks ega väljendada oma seisukohti, pole mõtet ka kurta diskrimineerimise või madala palga üle. Kes veel peaks aga Sinu soove paremini teadma ja sinu vajadusi teisele osapoolele teavitama, kui mitte Sina ise? Kui Sa aga oma probleemi ei väljenda, mõtleb selle teine osapool sinu käitumise baasil ise välja. Ja inimesed on teadupärast ülimalt leidlikud!
Ka ette karta pole kasulik. Öeldakse, et hirmul on suured silmad. Seega, kui Sa kardad, ega julge ennast kehtestada, väljendub see sinu enesehinnangus, käitumises kui ka hoiakutes. See omakorda võimaldab aga agressoril oma üleolevat käitumist ka edaspidi jätkata.
Kui kogu aeg käituda konfliktides nii, nagu ollakse harjunud, on tulemuseks ka alati see, mis on kogu aeg saavutatud. Muutuste käivitamiseks piisab sageli vaid oma hoiakust teadlikuks saamisest. Ära unusta, et sul on omad õigused ja sinu vajadused on olulised.
Andrus Kahn
Postimees, 12.10.2004