Kas õnn on kättesaamatu?

On vist lausa kohatu rääkida õnnest, kui pea iga päev kuuled teateid jätkuvast majanduslangusest, inimeste töökohtade koondamisest ja veel paljust muust, mis tekitab kõigis meis rohkem kui ebakindlust. Ometi tahavad kõik õnnelikud olla, see on tänapäeva pahuras maailmas tõenäoliselt ainus asi, milles kõik on ühel meelel. Kuidas seda saavutada, selle üle arutleb psühholoog Ene Raudla.
Mõtte sellel teemal kirjutada andis mulle üks hiljuti kuuldud raadiosaade. Meelde jäi mõte: "Õnnelik inimene võib muuta õnnelikuks oma lähikondsed. Ühe inimese õnnetunne võib mõjutada paljude teda ümbritsevate inimeste emotsionaalset seisundit."  Siis tuli mul meelde, et aastaid tagasi olin ma õnne teemasse isegi püüdnud teoreetiliselt süveneda. Ju siis sellepärast, et endal ikka midagi hinges kripeldamas. Nüüd on sellest aastaid möödas ja ma võin häbitundeta öelda, et olen õnnelik. Seda sellest hetkest, kui ma otsustasin olla õnnelik. Ühest hetkest alates mõistsin, et elu tuleb võtta kui võimalust. Olen kogenud läbi meditatsioonide ja kognitiivsete treeningute, et saame oma aju seadistada kogema maailma nii, nagu õnnelikud inimesed seda loomulikult ja iseenesest mõistetavana võtavad.
Rõõm tekib tegutsedes
Inimene sünnib siia ilma, tal on saatuseraamat kaasas, nagu tavatseb öelda üks minu kolleegist psühhiaater. Inimene sünnib siia ilma täis rõõmu ja tegutsemistahet. Vaadake väikest last. Ta tahab mängida ja tegutseda, et oleks lõbus ja hea olla. Ikka mõtleb ta välja midagi põnevat või tahab, et keegi temaga midagi koos teeks. Rõõm tekib protsessis endas, see on põnev ja haarav. Aeg nagu peatuks, on vaid üks kulgemine.
Täiskasvanud, endalegi teadmata, suudavad rõõmu kulgemise  katkestada: "Ära tee nii! Kes siis nii teeb? Tule kohe ära!" Jne. Toosama väike laps täiskasvanuna mõtleb ja kahtleb oma valikutes ja pealehakkamistes: "Kas see on ikka õige? Äkki on see vale. Teised ju nii ei tee. Mida teised arvavad? Ah, ma parem ei üritagi sellega tegemist teha."
Igaühel on siin elus oma tee käia. See ongi  saatuseraamatu mõte. On vaja kuulata oma südamehäält. Kui me midagi teeme või  otsustame, siis on vaja jälgida oma sisemust. Kas on hea olla, kas hing on rahul?  Kui ei, siis oleme teelt kõrvale kaldunud. On vaja teha uued valikud või püüda muuta  mõtlemist olemasolevast. Meie emotsioonid on nagu navigatsiooniseade, mis annab infot õigel teel püsimise kohta.
Võib tekkida vastuolu loogiliste, mõistuse tehtud  ja südame hääle järgi tehtud otsuste vahel. Tehtud valik võib tunduda  endalegi  mõistusevastasena, lausa hullumeelsena. Kui selle järel tekib rahulolu ja hingerahu, siis on see õige. Sa oled õigel teel. Sa suudad üle olla teiste mis tahes arvamustest ja hukkamõistust.
Vitriini pandud elu
Ometi, kuigi südamehääl ütleb, et õigem oleks toimida nii, teeme valikud just vastupidiselt. Miks me siis teeme elus valesid valikuid, mis ei lase end õnnelikuna tunda? Teeme seda  suuresti oma "vitriinide" pärast, et meie elus nähtu ja kuuldu pälviks teiste heakskiidu. Samas võib inimene oma sisemuses tunda enda õnnetu ja läbikukkununa. Hingerahu asemel tekib ärevus, mure, rahulolematus ja teised negatiivsed tunded. Õnn näib kauge ja kättesaamatu.
Ammustest aegadest peale on huvitanud psühholooge  rohkem  ebameeldivatest tunnetest rääkimine  ja kirjutamine. See oleks justkui normaalne.
Aju-uurijad on uurinud, kuidas tekivad raev, hirm ning masendus. Õnne küsimuses aga ei ole keegi end päris kompetentsena tundnud. Kui esitame küsimuse, mis on õnn, on sellele ilmselt sama palju erinevaid vastuseid kui maailmas inimesi. Viimastel aastatel on aju-uurijate huviorbiiti tõusnud ka head tunded. Uued uurimistehnikad võimaldavad vaadelda aju mõtlemise ja tundmise ajal. Nii on võimalik näha, kuidas meie peas tekib näiteks rõõm, kui mõtleme armastatud inimesele. Molekulaarbioloogia teeb meile selgeks, mis toimub samal ajal meie kümne biljoni ajuraku sisemuses. Psühholoogilised katsed jällegi selgitavad, kuidas need sisemaailma muutused meie käitumist määravad.
Niisiis on võimalik lõpuks asuda otsima vastuseid küsimustele, mille kallal on inimesed alati pead murdnud. Kas õnn on midagi enamat kui lihtsalt ebaõnne vastand? Kas viha hajub, kui see endast välja lasta? Kas ilusaid hetki on võimalik pikendada? Kas raha teeb õnnelikuks? Mis on ülim õnn? Jne.
Lülita ajus õnn sisse
Keskse tähtsusega neile küsimustele vastuse leidmiseks on kaks arusaama. Üks puudutab neid aju osasid, mis tekitavad heaolutunnet: meie peades on sisse seatud oma lülitused rõõmule, naudingule ja eufooriale - meil on õnne süsteem. Nii nagu tuleme ilmale võimega kõnelda, nii oleme me programmeeritud  tundma ka häid tundeid.
Teine oluline avastus on see, et ka täiskasvanud inimese aju muutub pidevalt. Veel mõned aastad tagasi arvati, et aju on hiljemalt puberteediea lõpuks täiskasvanud. Ent tegelikult on asi vastupidine - millal me ka midagi ei õpiks, muutuvad koos sellega meie aju lülitusskeemid.
Mitte ainult mõtted, vaid hoopis emotsioonid käivitavad meie ajus ümberehitustööd. See tähendab, et mõtlemise treenimisega  on võimalik oma õnnevõimet tõsta. Oma loomulikku annet häid tundeid kogeda saame me treenida samamoodi, nagu me arendame võimet omandada võõrkeeli.
Treeni heade tunnete oskust
Kogu maailmas ähvardab depressioonist saada 21. sajandi katk. Just depressiooniepideemia näitab, kui hädasti me vajame õnnekultuuri.
Rõõm ei avalda mõju mitte üksnes vaimule, vaid esmajoones just kehale. Pidev hirm ning masendus on oht tervisele, sest see tähendab stressi. Stress suurendab näiteks südameinfarkti või ajurabandusse suremise riski. Head tunded avaldavad vastumõju stressile ja ergutavad immuunsüsteemi ning vähendavad riski haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse.
Kõige enam aga erutavad head tunded meie vaimu saavutusi. Positiivsed tunded panevad närviühendused ajus kasvama. Just õppimise ja õpetamise protsessis on selle teadmine olulisest olulisem.
Me kõik kogeme  rõõmu ja naudingut sarnasel viisil, sest meie ajud on ehitatud ühe ja sama skeemi järgi. Ent selles, mis neid tundeid vallandab, oleme erinevad. Igaüks peab ise leidma oma isikliku õnne valemi. Kui me tunneme end õnnelikuna, on meie mõtted avatud. Ümberpöördult - kui oleme kõigele avatud, oleme õnnelikud. Õnn on kui tõusev spiraal. See ei pane meid ainult paremini tundma, vaid aitab meil ka parem olla - aitab luua paremini toimivaid suhteid, leida tähendusrikkaid eesmärke ja aitab elumuutustega paremini toime tulla. Õnn aitab meil tervena püsida igas olukorras. Kõige parem on asja juures see, et me suudame seda isegi teistele meid ümbritsevatele  inimestele edasi anda.
Abraham Lincoln, kes oli tuntud sügava depressiooni poolest, ütles: "Enamik inimesi on just nii õnnelikud, kui nad seda otsustavad olla."
Tee end ise õnnelikuks!
Millised tingimused peab ühiskond looma selleks, et inimesed saaksid tunda end hästi? Isegi nüüdisaegne demokraatlik ühiskond on sellest kaugel. Seni aga, kuni ühiskond jõuab nii kaugele, et iga inimene tunnetaks õiglust ja ühtsustunnet, saab igaüks meist ise oma mõtlemises heaolutunnet  luua.
Kui oled otsustanud olla õnnelik, alusta oma mõtteviisi korrastamisega alljärgnevate mõtete toel:

  • Kas muuta oma harjumuspäraseid seletusi sündmustele?

  • Tea, et alati leidub mingi lahendus.

  • Mina ise pean leidma lahenduse, teised saavad mind ainult aidata.

  • Ma ei võrdle enda elu teiste omaga. Minu elu mõõdupuuks on minu enda elu.

  • Ainult mina ise olen oma tegevuse õigsuse või ebaõigsuse hindaja - selleks et vastutada oma käitumise eest, pean ma ka ise olema hindaja.

  • Ma elan ning tegutsen siin ja praegu. Minevikku ei saa muuta ja oleviku probleemid ei lahene tulevikus iseenesest.

  • Pean teadma, mida ma oma elus muuta tahan.

  • Tervitan raskusi, mis elu mulle pakub. Need annavad mulle võimaluse arenemiseks ja oskusi toimetulekuks.

  • Kujutan ette seda elu, kus ma olen õnnelik.

  • Positiivse energiaga  laetud mõtetel on võime materialiseeruda.

  • Keegi ei saa meid teha õnnelikuks peale iseenda.

  • Tee õnnele algab aususest enda vastu ja sihikindlast teadlikust tegutsemisest.

  • Olen julge ja valmis riskimiseks. Kaotus ei tähenda veel läbikukkumist.

  • Õnn on rahulolu iseendaga.


Allikas: Naised 08.01.2009
Autor: Ene Raudla